ENG   
   Tallinna Kunstihoone   
   Kollektsioon   
  
   
 
Kunstihoone ajalugu

Kunstihoone – Kunstitempel

Ruumi naasmine. November 1992 – jaanuar 1995

Tallinna Kunstihoone 70

 

Kunstihoone – Kunstitempel


1934. aasta “Eesti Arkitektide Almanak´is” on Tallinna Kunstihoone autoritena nimetatud Anton Soansi ja Edgar Kuusikut. Alahindamata andeka funktsionalisti A.Soansi osa selles projektis, kaldun Kunstihoonet eelkõige puhtesteetilisest lähtepunktist pidama rohkem E.Kuusiku tööks. Selles ehitises domineerib klassitsistlik ruumikontseptsioon. Hoone plaan on peaaegu täiuslikult sümmeetriline ning peasaali ruumis domineerib valgustatud klaaslagi – compluvium – millega intrjöör meenutab klassikalist aatriummaja. Peasaaliga liitub õuepoolses otsas väiksem ja madalam valgustatud klaaslaega tablinium, mis annab kesksele ruumile avatuse ka selles suunas. Avatuse Vabaduse väljakule tagab aga väljakupoolse saali suur klaasaken. Sellise voolava ruumina on Kunstihoone omamoodi Kreeka templi analoog, mis on küll mahuliselt konkretiseeritud, ent mille siseruumid on sammastike kaudu avatud ümbritsevasse ruumi, kosmosesse.

Tegelikult läbib kogu Kuusiku loomingut klassikaihalus ning tema paremad ja tähtsamad tööd tuginevadki klassikalisele ruumikontseptsioonile, kus tühja linnaruumi on asetatud domineeriv, selge vormiga lõpetatud tahukas – tempel. Meenutaksin võrdluseks E.Kuusiku kolme hävitatud monumenti Tallinna sõjaväekalmistul (1927, 1929, 1931), elamut Tallinnas Tina tn.17 (1937) ja elamut Tallinnas Sakala tn.4 (1936). Ka Kunstihoone seisis algselt uhke monumendina tühjal, naaberhooneteta platsiäärsel krundil, meenutades hästiproportsioneeritud lihtsat kasti, mida ilmestas vaid mustade raamidega klaasaken, ilmselt Eesti suurim aken tänapäevani.

1945.a. joonestas E.Kuusik sotsialistliku monumendi võistlusprojekti Jaani kiriku kohale samuti selgemahulise tahukana, mis oleks sellisena sekundeerinud Kunstihoone arhitektoonikale. Monument jäi püstitamata ning Vabaduse väljaku linnaruum on siiani konkretiseerimata, ent 1950. aastatel sunniti arhitekti Kunstihoone fassaadi täiuslikke proportsioone rikkuma ühe korruse pealeehitamisega. Ometi oli hea, et arhitekt tegi seda ise, sest muidu oleks ehk kogu Kunstihoone fassaadile “peale kleebitud” A.Kotli projekteeritud naaberhoone, Vabaduse väljak 6, Kunstifondi maja stalinistlik pseudoklassitsism. Nende kahe maja kõrvutamisel on võimalik võrrelda 1930. aastate ja 1950. aastate klassitsismi interpretatsioone: esimene idealistlik, Euroopa ehituskunsti suuri eeskujusid minimalistlikult uude ajastusse ülekandev; teine brutaalselt klassika leksikast ainult lopsakat kanoonilist vormikeelt vägivaldselt pealesuruv, Euroopa ehituskunsti ideaale hoopis labastav, ruumikontseptsioone banaliseeriv üllitis.

Stilistiliselt võiks Kunstihoone peafassaadi nii klassitsistliku sümmeetriaga, J.Raudsepa temaatiliste skulptuuridega (1937), arhitektoonika geomeetrilise dekoratiivsusega kui ka ekspressionismist pärit roosa-puna-musta koloriidiga liigitada tollal Euroopas üldlevinud art déco alla. Art déco oli pehmem, uuele kodanlusele vastuvõetavam masinaarhitektuur, millesse sünteesiti kõiki 1920. aastate kunstikultuuri hoovusi ning stiili, luues uusi dekoratiivseid kooslusi, kusjuures väljendusviisi ampluaa ulatus puhtast geomeetriast banaalse kitšini.

Oma fassaadi selge geomeetriaga oli Kunstihoone omaaegse Tallinna linnapildis vaieldamatult avangardistlik ehitis – uue ajastu kuulutaja, uue moodsa kunsti sümbol.

Arhitektid pole Kunstihoone interjööre art déco´le iseloomuliku dekooriga eriti koormanud, on vaid delikaatseid viiteid klassikale sümmeetriliselt ruumi paigutatud paarissammastega nii Vabaduse platsi poolses näitusesaalis kui ka Kunstiklubi fuajees. Hoone õuefassaadid seevastu on veelgi lihtsamad ja ratsionaalse funktsionalismi laadis, kuuludeski enam A.Soansi arhitektuurse käsitluslaadi juurde.

Nõukogude okupatsiooni ajal hoonet eriti palju ei muudetud (v.a. pealeehitus). Hoone jäeti lihtsalt lagunema: katus hakkas läbi jooksma ning peafassaadi sambad koorusid niiskusest, klaaslaed muutusid  saastast läbipaistmatuks ning põrandad lagunesid mälestuseks eestiaegsest tammeparketist. Kunstihoone kahele peasaalile liideti nõukogude ajal uued näituseruumid Vabaduse väljak 6 poolel, mis viisid tasakaalust välja arhitektide ruumikontseptsiooni. See selgus alles 1990. aastatel, kui soome kunstnik C.Encell oma näitusel vaid Kunstihoone esialgseid ruume kasutas. Siis taaselustus eriline ruumiharmoonia ja olen veendumusel, et ka tulevikus tuleks nõukogudeaegsetele lisaruumidele anda eraldi sissepääs kõrvalmajast.

Kunstihoones elas kõige rohkem muutusi läbi KuKu klubi, kus 1960. aastatel tolleaegse modernismi vaimus kujundatud interjööris toodi krohvi alt esile paesed keldriseinad (baarisein sai kohe “nutumüüri” nime). 1990. aastatel teostatud remondi käigus kaeti need taas tsemendiga. Viimane laiendav ümberehitus keldriruumide ja õue arvel ongi olnud suurim muutus hoone struktuuris, kuigi maa all. Klubi põhiruumi ilme on ka pärast suurremonti säilinud, ehkki kogu lahenduse yuppie´lik iseloom ei taju E.Kuusiku karget estetismi.

Halvim aga, mida viimase remondi käigus tehti, oli õuele, graafikaateljee akende ette püstitatud inetu metallkast. See on paljude ehitiste tüüpiline nõukogudeaegne lisand, putka, millest ei pääsenud ka meie tempel.

Laulva revolutsiooni järel kadusid Kunstihoonest selle senised valitsejad ja haldajad koos kogu kaasavõetava inventariga, jättes järeltulijaile vaid laastatud ehituskehandi, mida nüüd algsesse seisu taastada püütakse. Täna võib juba öelda, et Kunstihoonel on kõigest hoolimata hea staatus.

Minu suhe Kunstihoonega? Kuigi ta oli Tallinna tähtsama kunstikeskusena kommunistliku ideoloogia juurutamise kantsiks, oli ta samal ajal  hoonena üks tähtsamaid Eesti Vabariigi materialiseerunud sümboleid pealinnas. Vaatamata kommunistlike punaideoloogide, aga sageli ka julgeolekuteenistuse püssimeeste laastavale tegevusele tärkas sotsialistliku kultuuri tuhast sula-aastatel uus kunst. Meenutan uue sissetungimise aeglast, ent järjekindlat protsessi 1966. aasta ;noortenäitusest alates; mäletan Kunstihoone näitusesaalist L.Sarapuu maali ruumis hõljuva käega, mis hoiab võtit. See võtmega käsi on minu sümboliks okupeeritud Eestis.

Tasapisi hakkas taastuma Kunstihoone kui kunstitempli tähtsus, tasapisi hakkas banaalset ja jõhkrat kunsti aseainet välja vahetama peenekoelisem ja inimlikum, loov kunstikultuur. Nõukogude kunsti kõrvale sigines Eesti kunst, Euroopa kunst, Maailma kunst – Inimese kunst. Olen seda protsessi läbi elanud koos Kunstihoonega, nii kunstniku kui näitusekujundajana 1970. aastate keskpaigast alates. Just kujundajana olen olnud tunnistajaks paljudele väikestele ja suurtele draamadele, nii heade kui halbade inimeste muredele ja rõõmudele. Olen näinud häid kunstnikke viimas tagasi häid töid, mida tsensuur ehk näituse žürii ei lubanud näitusele. Olen näinud halbu kunstnikke halbade töödega täitmas terveid seinu. Olen näinud lugematuid Lenineid, selle ajastu pseudoideaali võrdkujusid, mida pidi olema igal näitusel ja mida alati ka hoolega vorbiti. Tegijaid leidus küllaga, sest tasu nende märkide eest oli soliidne ja kaaskunstnike kriitikat oli harva kuulda. Konflikte, kui asi ei puudutanud ühe või teise teose kohta näitusel, näitusesaalides õigupoolest ei olnud; tülisid lahendati Kunstihoone keldris, klubis, mis oligi kunstnikkonna põhiline auru väljalaskmise koht. Vaatamata KuKu-s pidevalt resideeruvatele KGB agentidele oli klubi okupatsiooni lõpukümnendil üks väheseid eestlaste saari täielikult venestunud Tallinnas. Siin sai asju ajada eesti keeles, oli kodune tunne ning tülidki olid rohkem nagu perekonnatülid, mis ei kandunud klubiruumidest välja – kui, siis Pagari tänava ülekuulamiskambritesse. Klubi oli vaba, lõbus, alkoholist, praekartulitest ning odavast tubakast läbiimbunud kelder Kunstihoone all. Ilma KuKu-ta on Kunstihoonet raske ette kujutada; näitusesaalid ilma keldrita oleksid surnud ruumid, kus ei sünni eri suundumuste ning mõttelahendite kooslust, ei kujune väikesele riigile nii olulist energia kontsentratsiooni, millest sünnibki Eesti kunstielu. Nii nagu mingi salapärane energiaiil kaanab alt keldrist üles näitusesaalidesse uusi ideid, nii haihtuvad siit halvad tendentsid alla keldrisse. Seal põletatakse neid klubi aineses positiivseks energiaks, et kestaks usk heasse, usk iseendasse ja ligimestesse, oma rahvasse, kultuuri, tulevikku, Jumalasse, igavikku. See loov usk on käivitanud ka Kunstitempli taastamisprotsessi. Üleüldise kaose keskel; ajal, mil paljude Jumalaks on Raha – aga Raha ja Kultuur kõnnivad eri teid – on kaunis, on õilis, kui taastatakse Templit, kui harmoonia jällegi korraldab kaose, kui õiglus kasvõi kordki võidab vale, kui suureks kirbuturuks kujunenud linnas taastub putkade keskel Kunstihoone.

Kunstihoone aknal säravat päikesepeegeldust nähes tunnen, et Päike tõuseb Kunstihoonest – Kunstitemplist. Päike loojub sinna, et taas sealt tõusta.

Leonhard Lapin

 

Ruumi naasmine. November 1992 – jaanuar 1995


Idee luua teos, mille tulemusena renoveeritakse Tallinna Kunstihoone näitusesaalid, tekkis George Steinmannil esimese, 24 tundi kestnud Tallinna reisi ajal 1992.a. sügisel. Tänaseks on esialgu täiesti utoopilisena tundunud mõte teostunud. Poole aastaga on Eesti-Šveitsi koostööna taastatud nii kauni funktsionalistliku hoone fassaad kui ka näitusesaalide intrejöör, ent projektil “Ruumi naasmine” on veel teine, nii ruumis kui ajas tunduvalt ulatuslikum ja ambivalentsem väljund.

Anton Soansi ja Edgar Johan Kuusiku uuesti nauditavaks muudetud helge inimmõõtmeline arhitektuur, mis ümbritseb 1990. aastate kvaliteetsete materjalide ning tehnoloogiliste võtetega taastatud 1930. aastate vaimsust, on vaid reaalselt aistitav osa vaimsest väljast, mõtteskulptuurist (mindsculpture), mis on kujunenud George Steinmanni poolt algatatud protsessi “Ruumi naasmine” käigus teljel Bern-Helsingi-Tallinn.

Kahe aasta kestel samm-sammult mõttesähvatust esmalt kontseptsiooniks, siis koostööprojektiks vormides ning realiseerimisvõimalusi otsides kutsus Steinmann ühtlasi ellu kommunikatiivse võrgustiku (network), mille sõlmpunktid moodustuvad suhtlemiskontaktidest, väljapakutud ideedest ja reageeringutest, arutluste ja vaidluste käigus selginenud lahendustest, arvamustevahetuses teisenenud isiklikest ja institutsionaalsetest hoiakutest…Seda võrksüsteemi võib käsitleda kui näidisfraktaali mida George Steinmannil on olnud võimalus mõjutada oma kehtiva maailmavaatelise paradigma muutmisele suunatud “Lähenemisega Tuleviku Eetilisele Süsteemile”.

Juba mõnda aega rahvusvaheliselt aktuaalse virtuaalse tegelikkuse alternatiivina pakub Steinmann välja samuti kommunikatsiooniprotsessina toimiva, ent seda mitte iseenesliku eesmärgina väärtustava, vaid püsiva ühiskondliku tähendusega tulemuse realiseerimiseks rakendatud suhete võrgustiku. Steinmann, kelle loomingulised tõekspidamised on avangardi eelneva kogemusega niisama tihedalt seotud kui virtuaalsuse idee propageerijatel (ta on pikka aega maalinud monokroomse koloriidiga maale, mille lähtepunktis on abstraktne minimalism, ning saanud märkimisväärseid mõjutusi epistemioloogiliselt kontseptualismilt), vastandab “puhta kunsti” idee äärmuslikule arendusele avangardikogemust kokkuvõtvalt sünteesiva tulevikunägemuse.

Steinmann usub siiralt võimalusse täita 21 saj. künnisel pärast religiooni taandumist ühiskonnas kujunenud kõlbeline vaakum ning asendada 20. saj. tsivilisatsiooni eesmärgitu fragmenteeritus uue loovuse eetikaga – universumi kui terviku tajumisele orienteeritud holismiga (sõnast whole – terviklik, kõikehõlmav). Tema maailmavaadet on tugevasti mõjutanud Zeni filosoofilised põhimõtted. Ta eesmärgiks on intuitiivse maailmataju ja kaasaegse teadusliku maailmapildi süntees maailma kestmise nimel tulevikus. 

Steinmanni viimaste aastate loomingus on olulisel kohal olnud keskkonnateadlikkus, argiteadvuse ja keskkonnateaduste vahelise lõhe leevendamine loominguliste meetoditega. Pikka aega on ta maalinud monokroomseid maale vaevarikka  filtreerimisprotsessi tulemusena veest eraldatud mineraalidega. Kevadel Hollandis (Lokaal 01, Breda, “The Beginners Mind”, 1994) maalis ta 14 päeva järjest galerii seinale teose veega kohalikust veevärgist ja jõgedest. Maaling oli nähtav kuni vee kuivamiseni, edaspidi jäi seda märgistama ainult üksikasjalik keemilise analüüsi teel saadud koostise valem. Sama vee hääl oli kuulda vanas konvektoris, mis oli ühendatud galerii küttesüsteemiga. Winnipegis (Kanada) algatas Steinamnn ekspeditsiooni, uurimaks koos bioloogiaspetsialistidega samblike sümbiootilisust. Uurimistulemused olid alusmaterjaliks installatsioonile Winnipegi Kunstigaleriis (Winnipeg Art Gallery; “Deep Reserve”, 1993).

Georg Steinmann töötas välja ja realiseeris “Ruumi naasmise” kontseptsiooni, mille eesmärgiks oli taastada Tallinna Kunstihoone masendavast olukorrast hoolimata imposantse intrjööri ruumimõju, arvestades seejuures kaasaegsele näitusesaalile esitatavaid nõudmisi ja vahepealsetel kümnenditel kunstis toimunud nihkeid. Kogu tema loomingu oluliseks komponendiks on intuitiivne tundlikkus nii ruumi kui keskkonna suhtes. Sellest lähtuvalt on Kunstihoone taastatud interjööris valdavalt kasutatud looduslikult ülipuhtaid, inimorganismile kahjutuid materjale, energiat säästvaid konstruktsioone ning samal ajal säilitatud maksimaalselt algse arhitektuurse kavatsuse stiilsus. George Steinmanni, arhitekt Rein Lauri, arhitektuuriajaloolase Liivi Künnapu ja allakirjutanu arvamustevahetuses kujunenud kokkuleppel ennistati kõik autentsed detailid, mille seisukord seda lubas – nagid riidehoius, massiivne istepink ülemisel korrusel, algse ehisliistuga uksed ja aknaraamid (fassaadiakna konstruktsioon välja arvatud) ning püriti stiilse, kaasaegse näitusesaali vajadustest lähtuva tipptasemel tehnoloogilise lahenduse poole seal, kus algsed vormid polnud säilinud või nende seisukord ei võimaldanud restaureerimist (valguslahendus, fassaadiaken…)

Konkreetsed lahendused lähtuvad minevikust, ent on suunatud tulevikku.

Samuti on tulevikku suunatud suhetevõrgustik, mis projekti ettevalmistamise ja teostamise käigus moodustus. Vaid inimlike kontaktide kaudu on võimalik muuta kehtivaid arusaamu, ühendada eri institutsioonide ja ühtviisi meelestatud isiksuste püüdlusi, lähendada ametnike ja kunstnike maailmavaadet, aidata neil üksteist mõista, võimendada positiivset energiat. Ja sama ajal rakendada rikka riigi majandusabi rahvusvahelislt olulise vaimse väljundiga protsessi teostamiseks Euroopa ääremaal.

Kui “Ruumi naasmist” kogu tema ambivalentsuses käsitleda kaose näidisfraktaalina, mis kuuldavasti suurenemisel säilitab oma struktuuri ja omadused, saaks üsna sümpaatse universaalse kaootilise infrastruktuuri, mis toimib kummalisi teid pidi ebaloogiliselt, riski piiril ent annab positiivse tulemuse.

Anu Liivak

 

Tallinna Kunstihoone 70


Täna, septembris seitsekümmend aastat tagasi, 1934, avati Tallinnas kunstihoone, ja peale seda polnud eesti kunstielu enam endine. See kaunis funktsionalistlik ehitis, oma aja parimaile standarditele vastav moderne kunstitempel, samastas Eesti otseselt ja kauaoodatult moodsa kunstimaaga ja avangardistliku, metropoliliku elutunnetusega, demonstreerides eesti kunstnikkonna püüdlusi ja jõudu tõusta kõrgemale kehvadest provintslikest oludest. Asukoht Tallinna esindusplatsil rõhutas kunsti olulisust ühiskonnas. Oli valminud hoone, mis ka nüüd, seitsekümmend aastat hiljem, tegutseb pealinna suurima ja tähtsaima galeriina, kus näitust teha on igale kunstnikule prestiižiküsimus.

Kunstihoone valmis 1934 kahe võrdlemisi erineva käekirjaga meisterarhitekti ühistööna. Aasta varem väljakuulutatud konkursi kunstihoone projekti saamiseks võitis Anton Soans, kes kutsus kaasprojekteerijaks Edgar Johan Kuusiku. Kui 1937. aastal paigaldati  fassaadi kaarnišidesse Juhan Raudsepa allegoorilised pronksfiguurid “Töö” ja “Ilu”, oli multifunktsionaalne kunstihoone valmis. 1935. aastal tegutsema hakanud kunstiklubi ehk suupärasemalt Ku-ku oli selleks ajaks Tallinna kunstirahva poolt juba lõplikult kodustatud. 1944. aasta märtsipommituste lööklained purustasid kunstihoone aknaid, kaarjaid vitriinklaase ja saalikorpuse klaaslae ning veel peale sõda proijtseeris hoone idakülje välisseinale trofeefilme vabaõhukino. Ometi, läbi nõukogude okupatsiooni sümboliseeris kunstihoone meile mälestusi kunstnike vabariigist ja müüdistunud Eesti ajast. Et 1960. aastatel ehitati kunstihoonele korrus lisaks, rikkus muidugimõista hoone algseid proportsioone, kuid ma olen kindel, et igaüks teist näeb kunstihoonele mõeldes ikkagi silme ees seda neitsilikku kõrgendamata fassaadi, seda kuulsat emblemaatilist avamisjärgset fotot monumentaalsena mõjuvast ekraanaknaga kastmajast – rahvasuus kunstikummutist - Vabaduse väljaku tühjal põhjaküljel. Illusiooni tõepäral on mõnikord tegelikkusest suurem veenmisjõud, ning tänu “Ruumi naasmise” projektile 1996. aastal saame me vana vabariigi aegse kunstihoone võlust praegu palju parema ettekujutuse. Ka kunstihoone kohvikut kutsume me inertsist “Wiiraltiks” ehkki taolise nimega kohvik kolis mitme aasta eest rahvusraamatukokku.

Ma armastan kunstihoonet kui lummava arhitektuuriga maja. Pole kaunimat ja ka iseloomulikumat 1930. aastate esteetikaga saali Eestis kui kunstihoone peasaal, ilusamaid Euroopas. Teiste näidete kõrval näib ta kujundus spartalik, kuid funktsionalism, art deco ja totalitaristlik uusklassitsism avalduvad siin ometi  delikaatselt ja harmoonilises tervikus. See inimesele haaratavate mõõtmetega saal ei peta ega varja, ta räägib meile vihjete keeles oma sünniajastust. Olgu ta värvitud kas valgeks, punaseks või mustaks, jääb ta alati iseendaks. Kunstihoonel on tugev karakter.

Mulle on alati tundunud mentaliteediajaloo ja rahvuspsühholoogia raames mõtlemistvääriva paradoksina, et kuigi eesti intelligents distantseerus 1930. aastatel saksa kultuurist ja kunstis pääses maksvusele Pariisi orientatsioon, sidus Kunstihoone asutamine Eesti kunstiruumi formaalselt uuesti saksa traditsiooniga. Kunstihoone – Kunsthalle - tuleb ju Saksamaalt. Meile lähimad kunstihoonedki paiknevad germaani keeleruumis või selle mõjusfääris, Stockholmis ja ametlikult kakskeelse Soome pealinnas.

Kunsthallesid asutasid kohalikud kunstiühingud kaasaegse kunsti näitamiseks, kuid nende identiteet pole ühesugune. Mõnel pool täidavad Kunsthalled moodsa kunsti muuseumi ja galerii ülesannet, teisal töötavad ainult vahetatavate näituste galeriina, kus põhiekspositsioon puudub. Ka Tallinna kunstihoone loomise taga seisid kunstnikud ning kunstihoone näitusepoliitika ehitati üles galerii põhimõttel. Kombinatsioon näitusesaalidest ja ateljeede- korterite-büroode blokist on aga võrdlemisi erandlik. Pole võimatu, et sellises koosluses heiastub mingil kujul omal ajal nii populaarse maja-masina idee. Või ehk alateadvuse tasandil ehk hoopis sentimentaalne mälestus seltskondlikku hubasust pakkuvast Pariisi kunstnikekolooniast Mesipuust? Või seisid silme ees sotsiaalsele kontrollile allutatud kunstnikemajad NSVLiidus? Ühelt poolt tehti kunstnikul elu olmeliselt mugavaks, teiselt poolt on privaatstsoonide, ühiskondlike pindade ja avaliku ruumi kooseksisteerimine ühes majas toonud kaasa vaidlusi omandi- ja alluvussuhetes, millest te kõik olete teadlikud. Kelle remontida on näiteks aastakümneid katkise peegliga räpane lift? Alatihti tekib tunne, et kunstihoone peidab endas veel teist ja kolmandatki kunstihoonet, mis on palju suuremad kui see, milles me liigume ja praegusel hetkel viibime. Seepärast täpsustan, minu kõne on Tallinna kunstihoonest galeriina. Muuseas, Eesti ajal haldas kunstihoonet kultuurkapital, tänapäeval peavad kunstihoonet (kuulub Kunstnike Liidule) kui näitusi korraldavat institutsiooni ülal Kunstnike Liit, kultuuriministeerium ja Tallinna linn. 


Tooks veel minevikust ühe kaugema Saksamaaga seotud paralleeli. Nagu Hansa liidu liikmestaatus andis Tallinnale privileege ja eeliseid rahvusvahelises kaubanduses, võimaldas esmakordselt Eestis ainult kunsti jaoks ehitatud Tallinna kunstihoone eksponeerida suurmeistrite personaaliaid, fenomenaalseid grupinäitusi ja esinduslikke välisnäitusi ilma eksponeerimispaika häbenemata. Esimese isiknäitusena korraldati juba 1934. aasta sügisel professor Nikolai Triigi 50. juubeli näitus. Esimene välisnäitus toimus 1935. aasta novembris. Ühegi režiimi ajal pole kvaliteetne näitusetegevus selles majas katkenud. On lohutav mõelda, et kuigi me ei saanud enne Teist maailmasõda endale moodsat kunstimuuseumi hoonet, kompenseerib seda mõnevõrra Tallinna kunstihoone püstitamine.

Kunstihoone ajaloos ja identiteedis on olnud mitu arenguetappi ning ma arvan, et käimasolev, mis algas 2002. aastal, on alles ühe innovatiivsema kujunemisjärgu esimene faas. Enesestmõistetavalt on suurenenud ja suureneb näituseplaanide koostamisel-suunamisel veelgi kunstihoone palgaliste kuraatorite roll. Milliseks kujuneb kunstihoone väljapanekutes eesti ja väliskunsti osakaal, uute meediate ja traditsiooniliste kunstiliikide vahekord, kontseptsiooni- ja personaalnäituste vahekord või millise positsiooni ja imago tahab kunstihoone enesele Eesti kunstipildis kujundada, peaks selguma lähematel aastatel. Kuid kunstihoonest ei tohi tekkida ainult ühe seltskonna või ideoloogia foorumit. Tähtis pole stiil vaid kvaliteet. Järgmise aasta sügisel teeb uksed lahti uus Eesti Kunstimuuseum ja ma loodan väga, et kunstihoonega ei juhtu siis nii nagu Helsingis, kus tänu Kiasma avamisele järgnes Taidehalli marginaliseerumine.
Nii et - kõige tähtsamad seitsmekümne aastase kunstihoone jaoks olete teie –  kunstnikud. Teie olete meie õnn ja rõõm ja mõnikord ka peavalu. Aga sinna pole midagi parata – we are family.

Harry Liivrand


 

Karin Hallas-Murula: "Tallinna Kunstihoone 1934-1940. Ehitamine ja ajalugu"

Raamat on esmakordne ulatuslikum ülevaade Tallinnas Vabaduse väljakul asuva Tallinna Kunstihoone (1934) ehitusloost ja arhitektuurist, alates selle tollal väga uudse funktsiooniga hoone kavandamisest ning lõpetades 1930. aastate näitusetegevusega.

Arhitektuuriajaloolasest autor, endine kunstihoone juhataja K. Hallas-Murula on raamatusse kogunud rohkelt 1930. aastate arhiivimaterjale, omaaegseid fotosid ning projekte, millest paljud publitseeritakse esmakordselt. Eraldi peatükis vaadeldakse kunstihoones 1930. aastatel toimunud Eesti kunsti näitusi ning Tallinna toodud väliskunsti näitusi, mille avamistel riigivanem Konstantin Päts oli sagedane külaline. Lisatud on kunstihoones 1930. aastatel toimunud näituste loetelu.

Raamat on Tallinna Kunstihoones saadaval hinnaga 16 eurot.